KARTUL (Solanum tuberosum) on maavitsaliste sugukonna maavitsa perekonda kuuluv taim.

Kartul on pärit Kesk- ja Lõuna-Ameerikast, teda peetakse üheks vanemaks kultuurtaimeks maailmas. Indiaani hõimud kasvatasid seda rohkem kui 4000 a. tagasi ning austasid teda kui jumalannat. Peruu inkad avastasid, et kartul on reuma- ja peavaluvastane ravim.
Tänu meremeestele hakkas16. sajandil ka Euroopas levima teave kartulite kohta. Konkistadooride laevadel aga söödi kartuleid juba varem, sest meremeeste toit oli kesine ja vitamiinivaene. Tagasiteel kodumaale võeti meeleldi kartuleid laevale kaasa, tunnetati nende skorbuudivastast toimet.

Euroopasse jõudis kartul 16.sajandil. Esialgu jäi Andidest toodud kartul 100-150 aastaks botaanikaaedades kasvatatavaks dekoratiiv- ja ravimtaimeks. Kartuliõisi kanti juustes eksootilise luksusena, kuningannad ehtisid end ballidel kartuli õitest pärgadega ning mugulaid kullati üle ja kaunistati jõulupuid. Kuni 19. sajandini peeti teda ka siin delikatessiks. Alles pärast viljaikaldusi ja näljahädasid hakati pisitasa kartuliga harjuma.

foto_maailm
Kartuli levik maailmas

Ebameeldiv lugu juhtus Inglismaal. Inglise meresõitja ja piraat Francis Drake andis kodumaale saabudes eine kuninganna Elizabeth I auks. Dinee naelaks pidi olema kartulisupp indiaanipäraselt. Kahjuks ei teadnud kuningakoja kokad, kuidas seda teha ja valmistasid supi kartulivartest. Loomulikult oli see mõru, dinee puänt jäi tulemata.

Prantsusmaa kuningas Louis XIV, kasutas kavalust, et juurutada kartulikasvatust oma rahva hulgas. Ta laskis oma aeda maha panna suure lapi kartuleid ja pani sõdurid neid valvama. Vargaile kuulutati välja suur trahv. Teadagi äratas keelatud asi huvi. Valvuritel aga oli kästud vargaid mitte näha. Nii tühjenes varsti kuninga aed. Rahvas hakkas pisitasa kartulitega harjuma. Õige hoo sai kartulikasvatus Prantsusmaal alles 1750. aasta paiku. Prantsusmaal nimetati kartulit pomme de terre eesti keeles „maa õun".

Edasi levis kartul ka Itaaliasse, Saksamaale ja mujale. Itaalias nimetati kartulit taratuffoli ja tartufflo, nüüd patata. Saksamaal Erdapfel, Tartüffel, Kartoffel. Hispaanias on kartul patata. Inglismaal potato.Venemaale tõi kartuli Peeter I oma Euroopa-reisilt (1697-1698) Hollandist. Vene keeles on kartul kartofel, kartoška.

Siin-seal harrastatakse tänapäeval aga lausa kartulikultust. Nii mõnelgi maal on välja kujunenud tseremooniad kartuli austamiseks. Kartulile on püstitatud ka mälestussambaid. Saksamaal Harzis asub üks suur graniitrahn, mis kannab pealdist: "Siin pandi 1748. aastal esimest korda kartuleid maha".

Praeguseks on aretatud üle 1000 kartulisordi. Kartul on maailmas enamkasvatatavate kultuuride hulgas neljandal kohal maisi, riisi ja nisu järel. Kogu maailma kartulitoodangust kolmandiku kasvatavad praegu Hiina ja India. Kartulit süüakse ühe inimese kohta aastas kõige rohkem Euroopas - 96,2 kilo. Üldise soovituse kohaselt peaks inimene sööma 100-120 kilo kartulit aastas. Kõikidest süsivesikuid sisaldavatest toiduainetest kasvatatakse kartulit kõige suuremates kogustes.

Mitmetes maades on hästi arenenud kartuliroogade tööstuslik tootmine, järelikult ka nende laialdane tarbimine. Kartulist valmistatakse mitusada toodet, nende hulgas etüülalkohol, liim, atsetoon, plastmass, piimhape jt.

Kartuli tulek Eestimaale

Eestimaale jõudis kartul 18. sajandi keskpaiku. Esialgu kasvatavad sakslased seda mõisa aedades, hiljem hakkas levima ka talurahva põldudel. Eestis kutsutakse oma lemmikut küll kardulas, tuhlis, tuhvel, maaubin, "teine leib" jne. Ulatuslikum kartulikasvatus algas umbes 1765. a. Edukamatele kartulikasvatajatele anti rahalisi preemiaid, jagati aurahasid ja -märke. Koeru kihelkonnast sai keegi Johannson 100 rubla hõbedat Eestimaa kuberneri kaudu hoolsa kartulikasvatamise eest.

1848. aasta andmetel pärines kartulisaagist: 15% taluaedades, 21% taluaedades ja 64% mõisapõldudel.

Ulatuslikum kartulikasvatus sai Eestimaal alguse 1870. aastatel, mida soodustas:

  • avanev Peterburi turg seoses Tallinna-Peterburi raudtee valmimisega (1870);
  • kartulist ulatuslik piirituseajamine ja piirituse müük, eriti Põhja-Eestis;
  • tärklise tootmine;
  • muutumine oluliseks toiduaineks;
  • suurenes kasutamine loomasöödana.

20. sajandi algul kujunes kartul meie taludes üheks peamiseks põllukultuuriks, mida kasvatati 70 000-80 000 hektaril (ca 25% kogu põllumaast). Kuni Esimese maailmasõjani müüdi kartulit väljapoole Eestit keskmiselt 47 000 tonni aastas, sellest 85% turustati Peterburi.

Pärast Esimest maailmasõda jäi kartulikasvatus enam-vähem ennesõjaaegsele tasemele. Kartuli tootmises ühe elaniku kohta oli Eesti maailmas esikohal. 1940. aastaks suurenes kartuli kasvupind 83 200 hektarini.

Kartuli tulek tegi lõpu ka eestlast aastasadu vaevanud näljahädadele.

Kartulikasvatus iseseisvunud Eestis

Esimesed kahehobuserootor-kartulivõtmismasinad toodi Eestisse aastatel 1908-1914 USA-st.
1929. aastal oli Eestis 913 ning 1939. aastal 3355 kartulivõtmismasinat, kuid neid vajati 10 korda rohkem.
1920. aastatel eksporditi põhiliselt toidukartulit Soome ja Rootsi.
1930. aastatel võeti suund seemnekartuli müügile.
Alates 1932. aastast eksporditi meie seemnekartulit Itaaliasse, Hispaaniasse, Šveitsi, Inglismaale, Norrasse, Portugali, Palestiinasse, Argentiinasse, Uruguaisse jm.
Kui 1932. aastal müüdi 113,6 tonni, siis 1935. aastal 2360 tonni.

foto_j-aamisepp
1929. aastal loodud Eesti Kartulikasvatajate Ühing aitas igakülgselt kaasa kartulikasvatuse arengule ja ekspordile. Julius Aamisepp peab Käravetel kartulikasvatajate päeval kõnet 1938. a (EPM)

foto_koristamine
Kartuli koristamine Käravetel 1938. aastal (EPM)

Nõukogude aeg

Kartulikasvatuse kõrgaeg oli 1960.-1970. aastad.
1964. aastal toodeti Eestis ühe elaniku kohta 1148 kg kartuleid. Selle näitajaga jäädi Poola järel maailmas teisele kohale.
1970. aastatel hakkas kartuli kasvupind siiski vähenema, jätkates seda tendentsi 1980. aastatel.

Taasiseseisvunud Eesti Vabariik

Seoses idaturu kadumisega 1990. aastatel hakkas kartuli kasvupind ja kogusaak Eestis kiiresti vähenema. Kõikuv oli ka saagikus.
Võrreldes 1990. aastaga on praeguseks vähenenud kartuli kasvupind 24,4% ja kogusaak 31%.
Välja on kujunenud suurtootjad, kes kasvatavad kartulit valdavalt lauakartuliks ja seemneks.
Kartuli tarbimine elaniku kohta on langenud 143,6 kilolt 1996. aastal 67,3 kiloni 2007. aastal (46,9%).
Põhjuseks on eestlaste toitumisharjumuste muutumine. Kartuli asemele on asunud riis, makaronid, tatar, pitsa, rämpstoit.

Kartul – suurepärane toiduaine

Kartul sisaldab rohkesti süsivesikuid ja on seega hea energiaallikas.
Kartulimugulates on keskmiselt 17,5% tärklist, kuni 2% täisväärtuslikku valku, mis on kergesti seeditav.<
Kartulis leidub õun-, sidrun-, oksaal- ja foolhapet.
Vitamiinidest leidub kartulis:

  • B1 – 0,11 mg%
  • B2 – 0,06 mg%
  • B6 – 0,6 mg%
  • E, D, K, PP – 1,2 mg%
  • C – 26-42 mg%
  • U, karotiini – 11-56 mg%

Mineraalainetest on kartulis:

  • kaaliumi – 568 mg%
  • fosfori – 54 mg%
  • kaltsiumi – 12 mg%
  • magneesiumi – 20 mg%
  • rauda – 0,8 mg%
  • tsinki, niklit, koobaltit, joodi,  kestainet – 20-25 mg%

Kartul – oluline tööstuse tooraine

Ühest tonnist 17,6% tärklisesisaldusega kartulist  võib toota:

- kas 170 kg tärklist ja 1000 kg pulpi;
- või 112 liitrit etüülalkoholi ja 1500 liitrit praaka, 55 kg vedelat süsihapet, 0,39 liitrit puskariõli;
- või 80 kg glükoosi ja 65 kg hüdrooli.

Kartul – oluline piirituse tooraine

1863.-1868. aastal toodeti piirituse kogutoodangust kartulist Lõuna-Eestis 47% ja Põhja-Eestis 55%.
19. sajandi lõpus oli Eestis aetud piiritusest 75% valmistatud kartulist, mis tarvitas ära enam kui 20% kartuli kogusaagist.
Aastatel 1918-1940 müüs Eesti viinamonopol 98%-list kartulipiiritust, mis oli kangeim kogu maailmas.
Piirituse valmistamine kartulist lõpetati Eestis 1980. aastate alguses.

Kartul – väärtuslik söödakultuur

Esimesed kirjapanekud (ingliskeelsed) kartuli kasutamise kohta loomasöödana pärinevad 1795. aastast.
20. sajandi algul kasutati Eestis kartulitoodangust loomasöödana 12%.
1920.-30. aastatel kasutati majapidamistes ligikaudu 1/3 kartulisaagist loomasöödana, millest suurem osa läks sigadele (30%).
Veistele söödeti kartulit toorelt, sigadele, hobustele ja lindudele aurutatult.

Kartuli kogusaagi kasutamine Eestis

Kasutusviis Kartuli kogusaagist kasutatud, %
Enne Esimest maailmasõda 1925-1932 1974-1975 2005-2006
Toiduks 26,0 26,0 26,0 62,8
Tööstuse tarbeks 23,0 6,0 8,0 0,0
Ekspordiks 7,0 3,0 7,0 0,2
Seemneks 26,0 25,0 25,0 16,0
Söödaks 12,0 33,0 31,0 19,0
Säilituskadu 6,0 7,0 6,0 2,0

 

foto_kartulipanek
Kartulipanek kaelaskantava koti abil (EPM)

Eestlane nimetab kartulit lugupidavalt rukkileiva järel oma teiseks leivaks.

foto_kartulimasin
Esimene hobusejõul töötav USA firma Deering üherealine  kartulipanemis-masin võeti Eestis kasutusele 1938. aastal.
Kartulipanemismasin Deering Arukülas  J. Liivaku talus 1938. aastal (EPM)